Kas ma saan ilma selleta hakkama?

Pole just Tõnis Mäe kõige andunum fänn aga lugesin intervjuud temaga 23. oktoobri Eesti Ekspressi kultuurilisa Areenist ja seal oli üks mõte, mis jäi kummitama.

"Aga noortele... Kui me nüüd räägime ainuüksi muusikast - aga siiski toonitaksin, et see kehtib ka muudel aladel - inimene peaks endalt küsima: "Kas ma saan ilma selleta hakkama?" Et kas ma saan niimoodi, et panen muusika kõrvale ja hakkan näiteks reklaamiagentuuris tööle. Kui inimene suudab endale seda ausalt tunnistada, et ta saab muusikata hakkama, et ta tunneb, et see ei ole osa tema elust, siis ma soovitaksingi otsida teine elukutse. Juhul, kui inimene ütleb endale, et ta ei saa ilma muusikata elada, siis ma ei näe mitte mingit võimalust, et see noor inimene ei ole tulevikus muusik. Mõnel võtab võib-olla rohkem aega - mõned tutvused, õnne­ratas ise, fortuuna, see kõik kokku -, ent sa jõuad ühel hetkel kohale. Eestis on see kõik võimalik. Oluline on üles leida enda heli. Igaühel meist on oma heli. Ja arendada seda enda sees. Mitte tegelda muude asjadega. Samas ei tohiks ka ennast kõrvutada - kes on rikkam, kes on kuulsam - see on konflikti põhjus. Konflikti iseendaga ei tohi minna. Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab - nii nagu on Juhan Viiding öelnud. Mõelda, et oot, ma praegu laulan siin need superstaarid ja supelstaarid ära, siis laulan natuke laeva peal ning teenin endale pappi, siis veel paar asja seal, et küll ma jõuan - siis ma ütlen ette, et ei jõua! Siis on juba laev läinud. Oma heliga tuleb kohe tegelema hakata."

See mõte on lihtsalt suurepärane. Aga kui paljud inimesed saavad öelda, et saavad oma valdkonnas tegelemata hakkama? Et hing ei lähe rahutuks, kui ei saa teha seda, mida nad teevad? Kahjuks on neid inimesi vist vähe. Enamus viskaks oma töö juba täna kõrvale kui ainult saaks. Vähemalt arvan nii, sest praegu on töö mitmetel pigem rahateenimise kui vaimse rahulduse allikas ja kirg. Töö on vahend aga mitte eesmärk. Lootust annab mulle samas see, et tunnen selliseid inimesi, kellest Tõnis Mägi kõneleb. Neid, kes ilma oma tööta oleks õnnetud.
Neid ühendab see, mida igatsen- see tuli silmis kui nad enda tööst räägivad, see pühendumus ja elavus! Need inimesed, keda tean, on teadlased ja mõned loomeinimesed. Huvitav kuidas need kirega inimesed oma heli ära tundsid?
Lisaks see pool, et kui kõik muu kõrvale jätta ja tegeleda kohe oma heliga siis peab olema selleks valmis, et vahepeal võib tekkida olukord, kus oma heli on olemas aga kõht on tühi. Eks seegi kartus hoiab tagasi. Aga lõpuks on ju loota, et kui teed midagi pühendunult siis tuleb ka tasu? Kui mõne inimese jaoks on parim tasu materiaalne siis teise jaoks vaimne ja kolmanda jaoks sotsiaalne. Ja mis siis lõpuks kellegi jaoks tähtis on?

Rääkides sellest, mismoodi oma elu üldse elada. Valida on näiteks mugav ja turvaline kuid täiesti standartne ja igav elu, mis kulgeb käsikäes pangalaenu ja uuselamurajooniga. See on see unistuste elu, mida praeguses ajahetkes paljud elavad. Või siis mitmekülgne ja vaimselt rikastav, kuid ootamatu ja mõnikord ebamugav elu. See elu, mida omistatakse seiklejatele ja boheemlastele. Või siis mingisorti muu variant sest elu pole mustvalge. Olen kohanud nii ühe kui teistsuguseid inimesi ja mõningaid, kes omavahel kombineerivad raha nimel töötamist ja oma heliga tegelemist. "Kas ma saan ilma selleta hakkama?" -küsimusele on ju tegelikult lihtne vastata, kuid kuidas edasi?