Kas ma saan ilma selleta hakkama?

Pole just Tõnis Mäe kõige andunum fänn aga lugesin intervjuud temaga 23. oktoobri Eesti Ekspressi kultuurilisa Areenist ja seal oli üks mõte, mis jäi kummitama.

"Aga noortele... Kui me nüüd räägime ainuüksi muusikast - aga siiski toonitaksin, et see kehtib ka muudel aladel - inimene peaks endalt küsima: "Kas ma saan ilma selleta hakkama?" Et kas ma saan niimoodi, et panen muusika kõrvale ja hakkan näiteks reklaamiagentuuris tööle. Kui inimene suudab endale seda ausalt tunnistada, et ta saab muusikata hakkama, et ta tunneb, et see ei ole osa tema elust, siis ma soovitaksingi otsida teine elukutse. Juhul, kui inimene ütleb endale, et ta ei saa ilma muusikata elada, siis ma ei näe mitte mingit võimalust, et see noor inimene ei ole tulevikus muusik. Mõnel võtab võib-olla rohkem aega - mõned tutvused, õnne­ratas ise, fortuuna, see kõik kokku -, ent sa jõuad ühel hetkel kohale. Eestis on see kõik võimalik. Oluline on üles leida enda heli. Igaühel meist on oma heli. Ja arendada seda enda sees. Mitte tegelda muude asjadega. Samas ei tohiks ka ennast kõrvutada - kes on rikkam, kes on kuulsam - see on konflikti põhjus. Konflikti iseendaga ei tohi minna. Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab - nii nagu on Juhan Viiding öelnud. Mõelda, et oot, ma praegu laulan siin need superstaarid ja supelstaarid ära, siis laulan natuke laeva peal ning teenin endale pappi, siis veel paar asja seal, et küll ma jõuan - siis ma ütlen ette, et ei jõua! Siis on juba laev läinud. Oma heliga tuleb kohe tegelema hakata."

See mõte on lihtsalt suurepärane. Aga kui paljud inimesed saavad öelda, et saavad oma valdkonnas tegelemata hakkama? Et hing ei lähe rahutuks, kui ei saa teha seda, mida nad teevad? Kahjuks on neid inimesi vist vähe. Enamus viskaks oma töö juba täna kõrvale kui ainult saaks. Vähemalt arvan nii, sest praegu on töö mitmetel pigem rahateenimise kui vaimse rahulduse allikas ja kirg. Töö on vahend aga mitte eesmärk. Lootust annab mulle samas see, et tunnen selliseid inimesi, kellest Tõnis Mägi kõneleb. Neid, kes ilma oma tööta oleks õnnetud.
Neid ühendab see, mida igatsen- see tuli silmis kui nad enda tööst räägivad, see pühendumus ja elavus! Need inimesed, keda tean, on teadlased ja mõned loomeinimesed. Huvitav kuidas need kirega inimesed oma heli ära tundsid?
Lisaks see pool, et kui kõik muu kõrvale jätta ja tegeleda kohe oma heliga siis peab olema selleks valmis, et vahepeal võib tekkida olukord, kus oma heli on olemas aga kõht on tühi. Eks seegi kartus hoiab tagasi. Aga lõpuks on ju loota, et kui teed midagi pühendunult siis tuleb ka tasu? Kui mõne inimese jaoks on parim tasu materiaalne siis teise jaoks vaimne ja kolmanda jaoks sotsiaalne. Ja mis siis lõpuks kellegi jaoks tähtis on?

Rääkides sellest, mismoodi oma elu üldse elada. Valida on näiteks mugav ja turvaline kuid täiesti standartne ja igav elu, mis kulgeb käsikäes pangalaenu ja uuselamurajooniga. See on see unistuste elu, mida praeguses ajahetkes paljud elavad. Või siis mitmekülgne ja vaimselt rikastav, kuid ootamatu ja mõnikord ebamugav elu. See elu, mida omistatakse seiklejatele ja boheemlastele. Või siis mingisorti muu variant sest elu pole mustvalge. Olen kohanud nii ühe kui teistsuguseid inimesi ja mõningaid, kes omavahel kombineerivad raha nimel töötamist ja oma heliga tegelemist. "Kas ma saan ilma selleta hakkama?" -küsimusele on ju tegelikult lihtne vastata, kuid kuidas edasi?

Kirjad Samile

Jupp aega tagasi sai loetud raamat "Kirjad Samile"

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?159783 : "Ealeski ei tea ette, kui palju kellelegi aega on antud. Seda ei teadnud ka psühholoogina praktiseeriv Daniel Gottlieb, kui ta oma lapselapsest kuulis. Ta tahtis oma lapselapsele rääkida armastusest, elust ja inimestest. Tahtis rääkida sõprusest ja sellest, et sõbradki võivad alt vedada. Ta tahtis Samile rääkida seksist ja rahast ja tööst ja kõigest muust. Ja ta tahtis, et ta lapselaps tunneks teda.Vanaisa Dan elab juba üle 20 aasta ratastoolis ja lapselaps Sam on autist.Seda keerulisem on armastaval vanaisal oma sõnu lapselapseni viia, seda väärtuslikum on iga arusaama alge.Daniel Gottlieb on kirjutanud armastuskirja elule."


Iga peatükk selles raamatus on sügavalt liigutav. Need tõed, mida autor oma isiklikust elust kirja paneb, on ülilihtsad. Enamik inimestest puutub nendega varem või hiljem oma elus kokku. Ometi kipuvad need pisitõed miskipärast igapäevaelus ununema. Nagu ütleb autor: "Kõik need (lood) räägivad sellest, mida tähendab olla inimene."

Mõningaid tsitaate raamatust:


"Kui inimesed usuvad, et nad ei suuda teineteiseta elada, siis võib suhe vahel olla pigem vangla kui partnerlus." lk 49- 50

"Kui mina olen pimedas tunnelis, siis tahan olla inimestega, kes armastavad mind nii palju, et istuvad koos minuga pimeduses, mitte ei ütle väljastpoolt, kuidas sellest pääseda." lk 85

"...siis ta ütles:"Ma annan sulle tükikese universumist. Sinu tööks on selle eest hoolitseda. Ära tee seda suuremaks ega paremaks- lihtsalt hoolitse selle eest. Ja kui ma valmis olen, siis võtan selle tagasi ja sinu elu on läbi."" lk 104

Inimeseks olemine on külalistemaja.
Igal hommikul uus saabumine.
Rõõm, masendus kitsidus,
mõni teadlikkuse hetk tuleb
kui ootamatu külaline.
Tervita ja lõbusta neid kõiki!
Isegi kui saabuvad vaid mured,
kes pühivad su kodu
metsiku kaarega mööblist tühjaks,
kohtle iga külalist lugupidamisega.
Ta võib sind uueks rõõmuks puhastada.
Mustad mõtetd, häbi, kurjus,
neid uksel naerdes tervita
ja sisse kutsu.
Ole tänulik iga tulija eest,
sest kõik nad on teiselt poolt
teejuhiks saadetud.

Rumi